Lehekülje Miks tarkvaral ei peaks olema omanikke lähteteksti vaatamine

Tõlge Richard Stallman'i artiklist "Why Software Should Not Have Owners"


----




Miks tarkvaral ei peaks olema omanikke

Richard Stallman



Digitaalne infotehnoloogia loob võimaluse info lihtsamaks

kopeerimiseks ja muutmiseks. Arvutid lubavad muuta selle meile kõigile

lihtsamaks.



Kuid mitte kõik ei taha et see lihtsamaks muutuks. Autoriõigussüsteem

annab tarkvara programmmide &#8222;omanikele", ainuõiguse kõigi poolt

kasutatava tarkvara kopeerimiseks ja muutmiseks.



Autoriõigussüsteem arenes koos trükkimisega &#8211; massilise kopeerimise

tehnoloogiga. Autoriõigus sobis hästi selle tehnoloogiaga, kuna ta

piiras ainult koopiate masstootjate õigusi. Ta ei vähendanud raamatute

lugejate vabadusi. Tavaline kasutaja, kes ei omanud trükipressi, võis

kopeerida raamatuid üksnes sule ja tindi abil ja vähesed lugejad

kaevati sel põhjusel kohtusse.



Digitaalne tehnoloogia on paidlikum kui trükipress: kui informatsion

on digitaalsel kujul saate te seda ilma suurema vaevata kopeerida ning

teistele jagada. See suur paidlikkus ei sobi hästi senise

autoriõigussüsteemiga. Sellest tulenevad üha vastikumad ja karmimad

meetmed, mida kasutatakse tarkvara autoriõiguse rakendamiseks. Nagu

näiteks järgmised Tarkvara tootjate assotsiatsiooni (Software

Publishers Association) abinõud:



* Massiline propaganda, mis väidab, et vale on eirata omanike huve aitamaks oma sõpra

* "Koputajate" õhutamine, et nad informeeriks oma kaastöötajate ja kolleegide tegevusest.

* Kontrollreidid (politsei abiga) kontoritesse ja koolidesse, kus inimesed peavad tõestama oma süütust illegaalses kopeerimises.

* Selliste inimeste nagu MIT-i David LaMacchia süüdimõistmine mitte tarkvara kopeerimise vaid üksnes kopeerimist võmaldavate seadmete valveta jätmise ja nende kasutamise kontrollimata jätmise eest.



Kõik neli abinõud meenutavad endises Nõukogude Liidus kasutatud

praktikat, kus igal koopiamasinal oli valvur vältimaks keelatud

materjalide kopeerimist ja kus üksikisikud pidid informatsiooni

kopeerima salaja ja andma seda käest kätte kui &#8222;samizdat". On muidugi

üks erinevus: informatsiooni kontrollimise eesmärk Nõukogude Liidus

oli see poliitiline, USAs on eesmärgiks kasum. Kuid meid ei mõjuta

mitte eesmärk vaid abinõud. Iga katse tõkestada info jagamist mistahes

viisil viib samade abinõudeni ning sama karmuseni.



Omanikud esitavad mitmesuguseid argumente andmaks neile võim

kontrollimaks kuidas me kasutame informatsiooni:



· Asjade emotsionaalne nimetamine



Omanikud kasutavad häbistavaid sõnu nagu &#8222;piraatlus" ja &#8222;vargus", ning

ka eriala terminoloogiat nagu &#8222;intellektuaalomand" ja &#8222;kahju",

tekitamaks avalikkuses teatavat mõttemalli &#8211; lihtsustatud analoog

programmide ja füüsiliste objektide vahel.



Meie mõtted ja tunded füüsiliste objektide omandi kohta on suunatud

sellele, kas on õiglane kelleltki mingi asi ära võtta. Need ei kohandu

otseselt millegist koopia tegemisele. Kuid omanikud nõuvad nende

kohandamist sellegipoolest.



· Liialdus



Omanikud väidavad, et nad kannavad &#8222;kahju" või &#8222;majanduslikku kahju",

kui kasutajad kopeerivad programme ise. Kuid kopeerimine ei oma otsest

mõju omanikule ja ei kahjusta kedagi. Omanik kaotab ainult juhul, kui

isik, kes tegi koopia oleks selle vastasel juhul ostnud omaniku käest.



Arutluskäik näitab, et enamik nendest inimestest ei oleks ostnud

koopiaid. Kuid sellegipoolest rehkendavad omanikud oma &#8222;kahjusid" nagu

oleks igaüks neist ostnud koopia. See on kergeltöeldes liialdus.



· Seadus



Omanikud kirjeldavad praegust seadusandlikku olukorda ja karme

karistusi, millega need meid ähvardavad. Selles lähenemises on

varjatud soovitus, et praegune seadusandlus väljendab ainuõiget

moraalsust &#8211; kuid samas sunnitakse meid suhtuma neisse karistustesse

kui loodusnähtustesse, milles ei saa kedagi süüdistada.



See veenmisviis ei ole mõeldud alluma tavamõistusele, see on mõeldud

teatava mõttemalli tugevdamiseks.



On elementaarne, et seadused ei otsusta, mis on õige ja mis vale.

Neljakümne aasta eest oli mitmes USA osariigis seadusevastane neegril

istuda bussi eesotsas, kuid ainult rassistid väitsid, et seal istumine

on vale.



· Loomulikud õigused



Autorid väidavad tihti, et neil on omatehtud programmidega eriline

suhe ja rõhutavad, et seetõttu on nende soovid ja huvid programmi

suhtes tähtsamad kui kõigi teiste omad &#8211; või isegi tähtsamad kui kogu

ülejäänud maailma omad. (Tavaliselt omavad tarkvara autoriõgust küll

firmad mitte autorid, kuid meilt eeldatakse selle vasturääkivuse

ignoreerimist)



Neile, kes esitlevad seda kui eetilist aktsioomi &#8211; autor on tähtsam

kui sina ise &#8211;võin ma ainult öelda, et mina, tunnustatud tarkvara

autorina, nimetan seda jamaks.



Kuid inimesed üldiselt tunnevad sümpaatiat loomulike õiguste suhtes

üksnes kahel põhjusel.



Üks põhjus on liialdatud analoog materiaalsete objektidega. Kui ma

valmistan spagettit, olen ma selle vastu, et keegi teine selle ära

sööks, kuna siis ei saa mina seda süüa. Tema teguviis teeb mulle sama

palju kahju kui toob talle kasu &#8211; ainult üks meist saab süüa

spagettit, niisiis on küsimus kumb? Väikseim vahetegemine meie vahel

on piisav eetilise tasakaalu lõhkumiseks.



Kuid kui sa käivitad või muudad minu kirjutatud programmi, mõjutab see

sind otseselt ning mind ainult kaudselt. Kas sa annad koopia oma

sõbrale või mitte mõjutab sind ja sinu sõpra rohkem kui mind. Ma ei

tohiks omada võimu otsustamaks kas sa võid neid asju teha või mitte.

Mitte keegi ei tohiks.



Teine põhjus on, et inimestele on öeldud, et autorite loomulikud

õigused on tunnustatud ja vääramatu traditsioon meie ühiskonnas.



Ajalooliselt on hoopis vastupidine õige. Autori loomulike õiguste idee

esitati ja lükati otsustavalt tagasi USA põhiseduse loomise ajal.

Seetõttu põhisedus lubab autoriõigussüsteemi, kuid ei nõua seda;

seetõttu öeldakse seal, et autoriõigus peab olema ajutine. Seal

öeldakse samuti, et autoriõiguse eesmärk on soodustada progressi &#8211;

mitte tasustada autoreid. Autoriõigus tasustab autoreid mingil määral

ja kirjastajaid enam, kuid see on mõeldud mõjutamaks nende käitumist.



Meie ühiskonna tõeline traditsioon on, et autoriõgus piirab

avalikkusse loomulikke õgusi &#8211; ja et see on õigustatud üksnes

avalikkuse huvides.



· Majandus



Viimane argument põhjendamaks tarkvara omandust on, et see tagab

ühtlasi uue tarkvara loomise.



Erinevalt teistest on see argument legitiimse lähenemisega. See

põhineb õigustatud eesmärgil &#8211; rahuldada tarkvara kasutajate huve. Ja

on iseenesestmõistetav, et inimesed toodavad mingit asja üha uuesti

kui neile seejuures ka hästi makstakse.



Kuid majanduslik argument on puudulik: see põhineb eeldusel, et vahe

on ainult selles kui palju raha me tahame maksta. See eeldab, et

&#8222;tarkvara tootmine" on see mida me tahame hoolimata sellest kas

tarkvaral on omanikud või mitte.



Inimesed nõustuvad varmalt selle eeldusega, kuna see ühildub meie

kogemustega materiaalsete obejektidega. Võtame näiteks võileiva. Te

võite saada samasuguse võileiva kas tasuta või mingi rahasumma eest.

Niisiis on vahe ainult hinnas. Hoolimata sellest, kas te selle ostate

või mitte on võileival sama maitse, sama toiteväärtus ja mõlemal juhul

saate te seda süüa ainult ühe korra. Kas te saate võileiva otse selle

omanikult või mitte, ei mõjuta otseselt midagi peale rahahulga mis

teile pärast alles jääb.



See on õige mistahes materiaalse objekti puhul &#8211; see kas sellel on

omanik ei mõjuta otseselt seda, mis ta on, või mis te saate sellega

teha kui te selle omandate.



Kuid kas programmil on omanik või mitte mõjutab otseselt seda, mis ta

on ja mis tee võite teha koopiaga, kui te ostate selle. Vahe ei ole

üksnes rahas. Tarkvara omanike süsteem õhutab tarkvara tootjaid tootma

midagi &#8211; kuid mitte seda, mida ühiskond tegelikult vajab. Ja see

põhjustab parandamatut eetilist saastumist, mis mõjutab meid kõiki.



Mida ühiskond vajab? Ta vajab informatsiooni, mis on tema liikmetele

tõeliselt vaba &#8211; näiteks programme, mille ülesehitust (lähtekoodi)

inimesed saavad uurida, parandada ja täiustada, mitte üksnes kasutada.

Kuid mida tarkvara omanikud tüüpiliselt pakuvad, on must kast, mida me

ei saa uurida või muuta.



Ühiskond vajab ka vabadust. Kui programmil on omanik, kaotavad

kasutajad vabaduse kontrollida osakest oma enda elust.



Ja üle kõige vajab ühiskond oma kodanike vabatahtlikule koostööle

julgustamist. Kui tarkvara omanikud ütlevad meile, et oma naabrite

aitamine loomulikul moel on piraatlus, reostavad nad sellega meie

ühiskonna kodaniku vaimu.



Seetõttu me väidame, et vaba tarkvara on vabaduse, mitte hinna küsimus.



Omanike majanduslik argument on vigane, kuid majaduslik mõju on

reaalne. Mõned inimesed kirjutavad kasulikku tarkvara üksnes selle

kirjutamise nadingust või imetluse ja kiindumuse pärast, kuid kui me

tahame rohkem tarkvara kui need fanaatikud suudavad kirjutada, peame

me selleks otstarbeks ka raha leidma.



Senini on vaba tarkvara arendajad saatnud mõningane edu erinevate

rahalise toetuse saamisviiside proovimisel. Samas ei ole põhjust

kedagi rikkaks teha, keskmine USA perekonna sissetulek umbes $35.000

dollarit, on piisav stiimul paljude teiste tööde puhul, mis on vähem

rahuldust pakkuvad kui programmeerimine.



Aastaid kuni uurimustöö stipendium selle ebavajalikuks muutis,

teenisin ma elatist kliendi jaoks vabale tarkvarale, mille ma olin

kirjutanud, täienduste loomisega. Iga täiendus lisati ka tarkvara

standardsele väljalaskele ja seetõttu muutus lõpuks kättesaadavaks

kõigile. Kliendid maksid mulle, et ma saaks töötada täienduste kallal,

mida neil oli vaja, nende asemel, mida ma muidu oleks ise eelistanud.



Vaba tarkvara fond (Free Software Foundation), maksuvabastusega fond

vaba tarkvara arendamiseks, saab oma sissetuleku müües GNU CD-ROMe,

T-särke, kasutajajuhendeid ja eriväljalaskeid (mida kõiki võivad

kasutajad vabalt kopeerida ja muuta) ning ka annetustest. Nüüdseks

koosneb töötajaskond viiest programmeerijast ning lisaks kolmest

töötajast, kes töötlevad postitellimusi.



Mõned vaba tarkvara arendajad teenivad müües tugiteenuseid. Cygnus

Support umbes 50 töötajaga arvestab, et umbes 15% tema töötajate tööst

moodustab vaba tarkvara arendamine &#8211; märkimisväärne protsent ühe

tarkvara firma kohta.



Ettevõtted nagu Intel, Motorola, Texas Instruments ja Analog Devices

on ühendanud oma jõud toetamaks vabavara GNU C keele kompilaatorit.

Kusjuures GNU Ada kompilaatorit rahastab USA õhujõud, mis usub, et see

on kõige säästlikum viis kõrgekvaliteetse kompilaatori saamiseks. [USA

õhujõdude poolne rahastamine lõppes mõne aja eest, Ada kopilaatori

haldamine on nüüdseks rahastatud kommertsiaalselt]



Kõik need näited on väiksed, vaba tarkvara liikumine on siiamaani

väike ja siiamaani noor. Kuid näide kuulajate poolt rahastatud

raadiojaamast USAs, näitab, et on võimalik toetada suurt ettevõtmist

ilma selleta, et sundida iga kasutajat maksma.



Tänapäeva arvutikasutajana kasutate te arvatavasti kaitstud programmi.

Kui teie sõber palub teha talle koopia, oleks vale keelduda. Koostöö

on tähtsam kui autorikaitse. Kuid põrandaalune koostöö ei muuda

ühiskonda paremaks. Inimene peab püüdlema ausa, avatud ning väärika

elu poole ja see tähendab "ei" ütlemist kaitstud tarkvarale.



Te väärite õigust võimalusele teha avalikult ja vabalt koostööd teiste

tarkvara kasutajatega. Te väärite võimalust õppimaks, kuidas tarkvara

töötab, ja õpetada oma õpilasi selle abil. Te väärite õigust värvata

oma lemmik programmeerija tarkvara parandama juhul, kui ta peaks alt

vedama.



Te väärite vaba tarkvara.



== Lingid ==
Artikkel: [http://www.gnu.org/philosophy/why-free.html9]
Artikli tõlge on pärit linux.ee wikist
Autor: LordSuva