Miks tarkvaral ei peaks olema omanikke

Miks tarkvaral ei peaks olema omanikke

Richard Stallman

Digitaalne infotehnoloogia loob võimaluse info lihtsamaks kopeerimiseks ja muutmiseks. Arvutid muudavad selle meile kõigile lihtsamaks.

Kuid mitte kõik ei taha, et see lihtsamaks muutuks. Autoriõiguste süsteem annab tarkvararakenduste "omanikele" ainuõiguse kõigi poolt kasutatava tarkvara kopeerimiseks ja muutmiseks.

Autoriõiguste süsteem arenes koos trükkimisega – massilise kopeerimise tehnoloogiga. Autoriõigus sobis selle tehnoloogiaga hästi, kuna ta piiras ainult koopiate masstootjate õigusi. Ta ei vähendanud raamatute lugejate vabadusi. Tavaline kasutaja, kes ei omanud trükipressi, võis kopeerida raamatuid üksnes sule ja tindi abil ja vähesed lugejad kaevati sel põhjusel kohtusse.

Digitaalne tehnoloogia on paidlikum kui trükipress: kui informatsioon on digitaalsel kujul, saate te seda ilma suurema vaevata kopeerida ning teistega jagada. See suur paidlikkus ei sobi hästi senise autoriõiguste süsteemiga. Sellest tulenevad üha vastikumad ja karmimad meetmed, mida kasutatakse tarkvara autoriõiguse rakendamiseks. Nagu näiteks järgmised Tarkvara Väljastajate Ühingu (Software Publishers Association) abinõud:

• massiline propaganda, mis väidab, et vale on eirata omanike huve aitamaks oma sõpra;
• "koputajate" õhutamine, et nad informeeriks oma kaastöötajate ja kolleegide tegevusest;
• kontrollreidid (politsei abiga) kontoritesse ja koolidesse, kus inimesed peavad tõestama oma süütust illegaalses kopeerimises;
• selliste inimeste nagu MIT-i David LaMacchia süüdimõistmine mitte tarkvara kopeerimise, vaid üksnes kopeerimist võimaldavate seadmete valveta jätmise ja nende kasutamise kontrollimata jätmise eest.

Kõik neli abinõud meenutavad endises Nõukogude Liidus kasutatud praktikat, kus igal koopiamasinal oli valvur vältimaks keelatud materjalide kopeerimist ning kus üksikisikud pidid informatsiooni kopeerima salaja ja andma seda käest kätte kui "samizdat". On muidugi üks erinevus: informatsiooni kontrollimise eesmärk Nõukogude Liidus oli poliitiline, USAs on eesmärgiks kasum. Kuid meid ei mõjuta mitte eesmärk, vaid abinõud. Iga katse tõkestada info jagamist mistahes viisil viib samade abinõudeni ning sama karmuseni.

Omanikud esitavad mitmesuguseid argumente, andmaks neile võimu kontrollimaks, kuidas me kasutame informatsiooni:

Asjade emotsionaalne nimetamine

Omanikud kasutavad häbistavaid sõnu nagu "piraatlus" ja "vargus" ning ka eriala terminoloogiat, nagu "intellektuaalomand" ja "kahju", tekitamaks avalikkuses teatavat mõttemalli – lihtsustatud analoog programmide ja füüsiliste objektide vahel.

Meie mõtted ja tunded füüsiliste objektide omandi kohta on suunatud sellele, kas on õiglane kelleltki mingi asi ära võtta. Need ei kohandu otseselt millegist koopia tegemisele. Kuid omanikud nõuvad nende kohandamist sellegipoolest.

Liialdus

Omanikud väidavad, et nad kannavad "kahju" või "majanduslikku kahju", kui kasutajad kopeerivad programme ise. Kuid kopeerimine ei oma otsest mõju omanikule ja ei kahjusta kedagi. Omanik kaotab ainult juhul, kui isik, kes tegi koopia oleks selle vastasel juhul ostnud omaniku käest.

Arutluskäik näitab, et enamik nendest inimestest ei oleks ostnud koopiaid. Kuid sellegipoolest rehkendavad omanikud oma "kahjusid" nagu oleks igaüks neist ostnud koopia. See on kergeltöeldes liialdus.

Seadus

Omanikud kirjeldavad praegust seadusandlikku olukorda ja karme karistusi, millega need meid ähvardavad. Selles lähenemises on varjatud soovitus, et praegune seadusandlus väljendab ainuõiget moraalsust – kuid samas sunnitakse meid suhtuma neisse karistustesse kui loodusnähtustesse, milles ei saa kedagi süüdistada.

See veenmisviis ei ole mõeldud alluma tavamõistusele, see on mõeldud teatava mõttemalli tugevdamiseks.

On elementaarne, et seadused ei otsusta, mis on õige ja mis vale. Neljakümne aasta eest oli mitmes USA osariigis seadusevastane neegril istuda bussi eesotsas, kuid ainult rassistid väitsid, et seal istumine on vale.

Loomulikud õigused

Autorid väidavad tihti, et neil on enda tehtud programmidega eriline suhe ja rõhutavad, et seetõttu on nende soovid ja huvid programmi suhtes tähtsamad kui kõigi teiste omad – või isegi tähtsamad kui kogu ülejäänud maailma omad. (Tavaliselt omavad tarkvara autoriõigust küll firmad mitte autorid, kuid meilt eeldatakse selle vasturääkivuse ignoreerimist.)

Neile, kes esitlevad seda kui eetilist aktsioomi – autor on tähtsam, kui sina ise – võin ma ainult öelda, et mina, tunnustatud tarkvaraautorina, nimetan seda jamaks.

Kuid inimesed üldiselt tunnevad sümpaatiat loomulike õiguste suhtes üksnes kahel põhjusel. Üks põhjus on liialdatud analoog materiaalsete objektidega. Kui ma valmistan spagette, olen ma selle vastu, et keegi teine selle ära sööks, kuna siis ei saa mina seda süüa. Tema teguviis teeb mulle sama palju kahju, kui toob talle kasu – ainult üks meist saab süüa spagette, niisiis on küsimus kumb? Väikseim vahetegemine meie vahel on piisav eetilise tasakaalu lõhkumiseks. Kuid kui sa käivitad või muudad minu kirjutatud programmi, mõjutab see sind otseselt ning mind ainult kaudselt. Kas sa annad koopia oma sõbrale või mitte, mõjutab sind ja sinu sõpra rohkem kui mind. Ma ei tohiks omada võimu otsustamaks kas sa võid neid asju teha või mitte. Mitte keegi ei tohiks.

Teine põhjus on, et inimestele on öeldud, et autorite loomulikud õigused on tunnustatud ja vääramatu traditsioon meie ühiskonnas. Ajalooliselt on hoopis vastupidine õige. Autori loomulike õiguste idee esitati ja lükati otsustavalt tagasi USA põhiseaduse loomise ajal. Seetõttu põhiseadus lubab autoriõiguste süsteemi, kuid ei nõua seda; seetõttu öeldakse seal, et autoriõigus peab olema ajutine. Seal öeldakse samuti, et autoriõiguse eesmärk on soodustada progressi – mitte tasustada autoreid. Autoriõigus tasustab autoreid mingil määral ja kirjastajaid enam, kuid see on mõeldud mõjutamaks nende käitumist.

Meie ühiskonna tõeline traditsioon on, et autoriõigus piirab avalikkusse loomulikke õigusi – ja et see on õigustatud üksnes avalikkuse huvides.

Majandus

Viimane argument põhjendamaks tarkvara omandust on, et see tagab ühtlasi uue tarkvara loomise.

Erinevalt teistest on see argument legitiimse lähenemisega. See põhineb õigustatud eesmärgil – rahuldada tarkvara kasutajate huve. Ja on iseenesestmõistetav, et inimesed toodavad mingit asja üha uuesti kui neile seejuures ka hästi makstakse.

Kuid majanduslik argument on puudulik: see põhineb eeldusel, et vahe on ainult selles kui palju raha me tahame maksta. See eeldab, et "tarkvara tootmine" on see, mida me tahame hoolimata sellest, kas tarkvaral on omanikud või mitte.

Inimesed nõustuvad varmalt selle eeldusega, kuna see ühildub meie kogemustega materiaalsete obejektidega. Võtame näiteks võileiva. Te võite saada samasuguse võileiva kas tasuta või mingi rahasumma eest. Niisiis on vahe ainult hinnas. Hoolimata sellest, kas te selle ostate või mitte on võileival sama maitse, sama toiteväärtus ja mõlemal juhul saate te seda süüa ainult ühe korra. Kas te saate võileiva otse selle omanikult või mitte, ei mõjuta otseselt midagi peale rahahulga, mis teile pärast alles jääb.

See on õige mistahes materiaalse objekti puhul – see kas sellel on omanik ei mõjuta otseselt seda, mis ta on, või mis te sellega teha saate, kui te selle omandate.

Kuid kas programmil on omanik või mitte, mõjutab otseselt seda, mis ta on ja mis tee võite teha koopiaga, kui te selle ostate. Vahe ei seisne üksnes rahas. Tarkvaraomanike süsteem õhutab tarkvaratootjaid tootma midagi – kuid mitte seda, mida ühiskond tegelikult vajab. Ja see põhjustab parandamatut eetilist saastumist, mis mõjutab meid kõiki.

Mida ühiskond vajab? Ta vajab informatsiooni, mis on tema liikmetele tõeliselt vaba – näiteks programme, mille ülesehitust (lähtekoodi) inimesed saavad uurida, parandada ja täiustada, mitte üksnes kasutada. Kuid mida tarkvara omanikud tüüpiliselt pakuvad, on must kast, mida me ei saa uurida ega muuta.

Ühiskond vajab ka vabadust. Kui programmil on omanik, kaotavad kasutajad vabaduse kontrollida osakest oma enda elust.

Ja üle kõige vajab ühiskond oma kodanike vabatahtlikule koostööle julgustamist. Kui tarkvara omanikud ütlevad meile, et oma naabrite aitamine loomulikul moel on piraatlus, reostavad nad sellega meie ühiskonna kodanlikku vaimu.

Seetõttu me väidame, et vaba tarkvara on vabaduse, mitte hinna küsimus.

Omanike majanduslik argument on vigane, kuid majaduslik mõju on reaalne. Mõned inimesed kirjutavad kasulikku tarkvara üksnes selle kirjutamise naudingust või imetluse ja kiindumuse pärast, kuid kui me tahame rohkem tarkvara, kui need fanaatikud suudavad kirjutada, peame me selleks otstarbeks ka raha leidma.

Senini on vaba tarkvara arendajad saatnud mõningane edu erinevate rahaliste toetuste saamise viiside proovimisel. Samas ei ole põhjust kedagi rikkaks teha. Keskmine USA perekonna sissetulek - umbes 35000 dollarit - on piisav stiimul paljude teiste tööde puhul, mis on vähem rahuldust pakkuvad kui programmeerimine.

Aastaid, kuni uurimustöö stipendium selle ebavajalikuks muutis, teenisin ma elatist kliendi jaoks vabale tarkvarale, mille ma olin kirjutanud, täienduste loomisega. Iga täiendus lisati ka tarkvara standardsele väljalaskele ja seetõttu muutus lõpuks kättesaadavaks kõigile. Kliendid maksid mulle, et ma saaks töötada täienduste kallal, mida neil oli vaja, nende asemel, mida ma muidu oleks ise eelistanud.

Vaba Tarkvara Fond (Free Software Foundation) - maksuvabastusega fond vaba tarkvara arendamiseks - saab oma sissetuleku müües GNU CD-ROMe, T-särke, kasutamisjuhendeid ja eriväljalaskeid (mida kõiki võivad kasutajad vabalt kopeerida ja muuta) ning ka annetustest. Nüüdseks koosneb töötajaskond viiest programmeerijast ning lisaks kolmest töötajast, kes töötlevad postitellimusi.

Mõned vaba tarkvara arendajad teenivad müües tugiteenuseid. Cygnus Support umbes 50 töötajaga arvestab, et umbes 15% tema töötajate tööst moodustab vaba tarkvara arendamine – märkimisväärne protsent ühe tarkvara firma kohta.

Ettevõtted nagu Intel, Motorola, Texas Instruments ja Analog Devices on ühendanud oma jõud toetamaks vabavaralist GNU C keele kompilaatorit.

Kusjuures GNU Ada kompilaatorit rahastab USA õhujõud, mis usub, et see on kõige säästlikum viis kõrgekvaliteetse kompilaatori saamiseks. (USA õhujõudude poolne rahastamine lõppes mõne aja eest, Ada kompilaatori haldamine on nüüdseks rahastatud kommertsiaalselt.)

Kõik need näited on väiksed, vaba tarkvara liikumine on siiamaani väike ja siiamaani noor. Kuid näide kuulajate poolt rahastatud raadiojaamast USAs, näitab, et on võimalik toetada suurt ettevõtmist ilma selleta, et sundida iga kasutajat maksma.

Tänapäeva arvutikasutajana kasutate te arvatavasti kaitstud programme. Kui teie sõber palub teha talle koopia, oleks vale keelduda. Koostöö on tähtsam kui autorikaitse. Kuid põrandaalune koostöö ei muuda ühiskonda paremaks. Inimene peab püüdlema ausa, avatud ning väärika elu poole ja see tähendab "ei" ütlemist kaitstud tarkvarale.

Te väärite õigust võimalusele teha avalikult ja vabalt koostööd teiste tarkvarakasutajatega. Te väärite võimalust õppida, kuidas tarkvara töötab, ja õpetada oma õpilasi selle abil. Te väärite õigust värvata oma lemmikprogrammeerija tarkvara parandama juhul, kui ta peaks alt vedama.

Te väärite vaba tarkvara.

Lingid

• Artikli originaal: http://www.gnu.org/philosophy/why-free.html

Artikli tõlge on pärit linux.ee wikist.
Autor: LordSuva