Miks tarkvaral ei peaks olema omanikke
Tõlge Richard Stallman'i artiklist "Why Software Should Not Have Owners"
Miks tarkvaral ei peaks olema omanikke
Richard Stallman
Digitaalne infotehnoloogia loob võimaluse info lihtsamaks
kopeerimiseks ja muutmiseks. Arvutid lubavad muuta selle meile kõigile
lihtsamaks.
Kuid mitte kõik ei taha et see lihtsamaks muutuks. Autoriõigussüsteem
annab tarkvara programmmide „omanikele", ainuõiguse kõigi poolt
kasutatava tarkvara kopeerimiseks ja muutmiseks.
Autoriõigussüsteem arenes koos trükkimisega – massilise kopeerimise
tehnoloogiga. Autoriõigus sobis hästi selle tehnoloogiaga, kuna ta
piiras ainult koopiate masstootjate õigusi. Ta ei vähendanud raamatute
lugejate vabadusi. Tavaline kasutaja, kes ei omanud trükipressi, võis
kopeerida raamatuid üksnes sule ja tindi abil ja vähesed lugejad
kaevati sel põhjusel kohtusse.
Digitaalne tehnoloogia on paidlikum kui trükipress: kui informatsion
on digitaalsel kujul saate te seda ilma suurema vaevata kopeerida ning
teistele jagada. See suur paidlikkus ei sobi hästi senise
autoriõigussüsteemiga. Sellest tulenevad üha vastikumad ja karmimad
meetmed, mida kasutatakse tarkvara autoriõiguse rakendamiseks. Nagu
näiteks järgmised Tarkvara tootjate assotsiatsiooni (Software
Publishers Association) abinõud:
- Massiline propaganda, mis väidab, et vale on eirata omanike huve aitamaks oma sõpra
- "Koputajate" õhutamine, et nad informeeriks oma kaastöötajate ja kolleegide tegevusest.
- Kontrollreidid (politsei abiga) kontoritesse ja koolidesse, kus inimesed peavad tõestama oma süütust illegaalses kopeerimises.
- Selliste inimeste nagu MIT-i David LaMacchia süüdimõistmine mitte tarkvara kopeerimise vaid üksnes kopeerimist võmaldavate seadmete valveta jätmise ja nende kasutamise kontrollimata jätmise eest.
Kõik neli abinõud meenutavad endises Nõukogude Liidus kasutatud
praktikat, kus igal koopiamasinal oli valvur vältimaks keelatud
materjalide kopeerimist ja kus üksikisikud pidid informatsiooni
kopeerima salaja ja andma seda käest kätte kui „samizdat". On muidugi
üks erinevus: informatsiooni kontrollimise eesmärk Nõukogude Liidus
oli see poliitiline, USAs on eesmärgiks kasum. Kuid meid ei mõjuta
mitte eesmärk vaid abinõud. Iga katse tõkestada info jagamist mistahes
viisil viib samade abinõudeni ning sama karmuseni.
Omanikud esitavad mitmesuguseid argumente andmaks neile võim
kontrollimaks kuidas me kasutame informatsiooni:
· Asjade emotsionaalne nimetamine
Omanikud kasutavad häbistavaid sõnu nagu „piraatlus" ja „vargus", ning
ka eriala terminoloogiat nagu „intellektuaalomand" ja „kahju",
tekitamaks avalikkuses teatavat mõttemalli – lihtsustatud analoog
programmide ja füüsiliste objektide vahel.
Meie mõtted ja tunded füüsiliste objektide omandi kohta on suunatud
sellele, kas on õiglane kelleltki mingi asi ära võtta. Need ei kohandu
otseselt millegist koopia tegemisele. Kuid omanikud nõuvad nende
kohandamist sellegipoolest.
· Liialdus
Omanikud väidavad, et nad kannavad „kahju" või „majanduslikku kahju",
kui kasutajad kopeerivad programme ise. Kuid kopeerimine ei oma otsest
mõju omanikule ja ei kahjusta kedagi. Omanik kaotab ainult juhul, kui
isik, kes tegi koopia oleks selle vastasel juhul ostnud omaniku käest.
Arutluskäik näitab, et enamik nendest inimestest ei oleks ostnud
koopiaid. Kuid sellegipoolest rehkendavad omanikud oma „kahjusid" nagu
oleks igaüks neist ostnud koopia. See on kergeltöeldes liialdus.
· Seadus
Omanikud kirjeldavad praegust seadusandlikku olukorda ja karme
karistusi, millega need meid ähvardavad. Selles lähenemises on
varjatud soovitus, et praegune seadusandlus väljendab ainuõiget
moraalsust – kuid samas sunnitakse meid suhtuma neisse karistustesse
kui loodusnähtustesse, milles ei saa kedagi süüdistada.
See veenmisviis ei ole mõeldud alluma tavamõistusele, see on mõeldud
teatava mõttemalli tugevdamiseks.
On elementaarne, et seadused ei otsusta, mis on õige ja mis vale.
Neljakümne aasta eest oli mitmes USA osariigis seadusevastane neegril
istuda bussi eesotsas, kuid ainult rassistid väitsid, et seal istumine
on vale.
· Loomulikud õigused
Autorid väidavad tihti, et neil on omatehtud programmidega eriline
suhe ja rõhutavad, et seetõttu on nende soovid ja huvid programmi
suhtes tähtsamad kui kõigi teiste omad – või isegi tähtsamad kui kogu
ülejäänud maailma omad. (Tavaliselt omavad tarkvara autoriõgust küll
firmad mitte autorid, kuid meilt eeldatakse selle vasturääkivuse
ignoreerimist)
Neile, kes esitlevad seda kui eetilist aktsioomi – autor on tähtsam
kui sina ise –võin ma ainult öelda, et mina, tunnustatud tarkvara
autorina, nimetan seda jamaks.
Kuid inimesed üldiselt tunnevad sümpaatiat loomulike õiguste suhtes
üksnes kahel põhjusel.
Üks põhjus on liialdatud analoog materiaalsete objektidega. Kui ma
valmistan spagettit, olen ma selle vastu, et keegi teine selle ära
sööks, kuna siis ei saa mina seda süüa. Tema teguviis teeb mulle sama
palju kahju kui toob talle kasu – ainult üks meist saab süüa
spagettit, niisiis on küsimus kumb? Väikseim vahetegemine meie vahel
on piisav eetilise tasakaalu lõhkumiseks.
Kuid kui sa käivitad või muudad minu kirjutatud programmi, mõjutab see
sind otseselt ning mind ainult kaudselt. Kas sa annad koopia oma
sõbrale või mitte mõjutab sind ja sinu sõpra rohkem kui mind. Ma ei
tohiks omada võimu otsustamaks kas sa võid neid asju teha või mitte.
Mitte keegi ei tohiks.
Teine põhjus on, et inimestele on öeldud, et autorite loomulikud
õigused on tunnustatud ja vääramatu traditsioon meie ühiskonnas.
Ajalooliselt on hoopis vastupidine õige. Autori loomulike õiguste idee
esitati ja lükati otsustavalt tagasi USA põhiseduse loomise ajal.
Seetõttu põhisedus lubab autoriõigussüsteemi, kuid ei nõua seda;
seetõttu öeldakse seal, et autoriõigus peab olema ajutine. Seal
öeldakse samuti, et autoriõiguse eesmärk on soodustada progressi –
mitte tasustada autoreid. Autoriõigus tasustab autoreid mingil määral
ja kirjastajaid enam, kuid see on mõeldud mõjutamaks nende käitumist.
Meie ühiskonna tõeline traditsioon on, et autoriõgus piirab
avalikkusse loomulikke õgusi – ja et see on õigustatud üksnes
avalikkuse huvides.
· Majandus
Viimane argument põhjendamaks tarkvara omandust on, et see tagab
ühtlasi uue tarkvara loomise.
Erinevalt teistest on see argument legitiimse lähenemisega. See
põhineb õigustatud eesmärgil – rahuldada tarkvara kasutajate huve. Ja
on iseenesestmõistetav, et inimesed toodavad mingit asja üha uuesti
kui neile seejuures ka hästi makstakse.
Kuid majanduslik argument on puudulik: see põhineb eeldusel, et vahe
on ainult selles kui palju raha me tahame maksta. See eeldab, et
„tarkvara tootmine" on see mida me tahame hoolimata sellest kas
tarkvaral on omanikud või mitte.
Inimesed nõustuvad varmalt selle eeldusega, kuna see ühildub meie
kogemustega materiaalsete obejektidega. Võtame näiteks võileiva. Te
võite saada samasuguse võileiva kas tasuta või mingi rahasumma eest.
Niisiis on vahe ainult hinnas. Hoolimata sellest, kas te selle ostate
või mitte on võileival sama maitse, sama toiteväärtus ja mõlemal juhul
saate te seda süüa ainult ühe korra. Kas te saate võileiva otse selle
omanikult või mitte, ei mõjuta otseselt midagi peale rahahulga mis
teile pärast alles jääb.
See on õige mistahes materiaalse objekti puhul – see kas sellel on
omanik ei mõjuta otseselt seda, mis ta on, või mis te saate sellega
teha kui te selle omandate.
Kuid kas programmil on omanik või mitte mõjutab otseselt seda, mis ta
on ja mis tee võite teha koopiaga, kui te ostate selle. Vahe ei ole
üksnes rahas. Tarkvara omanike süsteem õhutab tarkvara tootjaid tootma
midagi – kuid mitte seda, mida ühiskond tegelikult vajab. Ja see
põhjustab parandamatut eetilist saastumist, mis mõjutab meid kõiki.
Mida ühiskond vajab? Ta vajab informatsiooni, mis on tema liikmetele
tõeliselt vaba – näiteks programme, mille ülesehitust (lähtekoodi)
inimesed saavad uurida, parandada ja täiustada, mitte üksnes kasutada.
Kuid mida tarkvara omanikud tüüpiliselt pakuvad, on must kast, mida me
ei saa uurida või muuta.
Ühiskond vajab ka vabadust. Kui programmil on omanik, kaotavad
kasutajad vabaduse kontrollida osakest oma enda elust.
Ja üle kõige vajab ühiskond oma kodanike vabatahtlikule koostööle
julgustamist. Kui tarkvara omanikud ütlevad meile, et oma naabrite
aitamine loomulikul moel on piraatlus, reostavad nad sellega meie
ühiskonna kodaniku vaimu.
Seetõttu me väidame, et vaba tarkvara on vabaduse, mitte hinna küsimus.
Omanike majanduslik argument on vigane, kuid majaduslik mõju on
reaalne. Mõned inimesed kirjutavad kasulikku tarkvara üksnes selle
kirjutamise nadingust või imetluse ja kiindumuse pärast, kuid kui me
tahame rohkem tarkvara kui need fanaatikud suudavad kirjutada, peame
me selleks otstarbeks ka raha leidma.
Senini on vaba tarkvara arendajad saatnud mõningane edu erinevate
rahalise toetuse saamisviiside proovimisel. Samas ei ole põhjust
kedagi rikkaks teha, keskmine USA perekonna sissetulek umbes $35.000
dollarit, on piisav stiimul paljude teiste tööde puhul, mis on vähem
rahuldust pakkuvad kui programmeerimine.
Aastaid kuni uurimustöö stipendium selle ebavajalikuks muutis,
teenisin ma elatist kliendi jaoks vabale tarkvarale, mille ma olin
kirjutanud, täienduste loomisega. Iga täiendus lisati ka tarkvara
standardsele väljalaskele ja seetõttu muutus lõpuks kättesaadavaks
kõigile. Kliendid maksid mulle, et ma saaks töötada täienduste kallal,
mida neil oli vaja, nende asemel, mida ma muidu oleks ise eelistanud.
Vaba tarkvara fond (Free Software Foundation), maksuvabastusega fond
vaba tarkvara arendamiseks, saab oma sissetuleku müües GNU CD-ROMe,
T-särke, kasutajajuhendeid ja eriväljalaskeid (mida kõiki võivad
kasutajad vabalt kopeerida ja muuta) ning ka annetustest. Nüüdseks
koosneb töötajaskond viiest programmeerijast ning lisaks kolmest
töötajast, kes töötlevad postitellimusi.
Mõned vaba tarkvara arendajad teenivad müües tugiteenuseid. Cygnus
Support umbes 50 töötajaga arvestab, et umbes 15% tema töötajate tööst
moodustab vaba tarkvara arendamine – märkimisväärne protsent ühe
tarkvara firma kohta.
Ettevõtted nagu Intel, Motorola, Texas Instruments ja Analog Devices
on ühendanud oma jõud toetamaks vabavara GNU C keele kompilaatorit.
Kusjuures GNU Ada kompilaatorit rahastab USA õhujõud, mis usub, et see
on kõige säästlikum viis kõrgekvaliteetse kompilaatori saamiseks. [USA
õhujõdude poolne rahastamine lõppes mõne aja eest, Ada kopilaatori
haldamine on nüüdseks rahastatud kommertsiaalselt]
Kõik need näited on väiksed, vaba tarkvara liikumine on siiamaani
väike ja siiamaani noor. Kuid näide kuulajate poolt rahastatud
raadiojaamast USAs, näitab, et on võimalik toetada suurt ettevõtmist
ilma selleta, et sundida iga kasutajat maksma.
Tänapäeva arvutikasutajana kasutate te arvatavasti kaitstud programmi.
Kui teie sõber palub teha talle koopia, oleks vale keelduda. Koostöö
on tähtsam kui autorikaitse. Kuid põrandaalune koostöö ei muuda
ühiskonda paremaks. Inimene peab püüdlema ausa, avatud ning väärika
elu poole ja see tähendab "ei" ütlemist kaitstud tarkvarale.
Te väärite õigust võimalusele teha avalikult ja vabalt koostööd teiste
tarkvara kasutajatega. Te väärite võimalust õppimaks, kuidas tarkvara
töötab, ja õpetada oma õpilasi selle abil. Te väärite õigust värvata
oma lemmik programmeerija tarkvara parandama juhul, kui ta peaks alt
vedama.
Te väärite vaba tarkvara.
Lingid
Artikkel: [1] Artikli tõlge on pärit linux.ee wikist Autor: LordSuva
