Priivara
Priivara (inglise keeles freeware) on tarkvara, mis on saadaval tasuta, st ilma raha maksmata. Üldjuhul on priivara vabast tarkvarast erinevalt ühtlasi omanduslik tarkvara, kuna kasutajatel ei pruugi olla vabadust seda soovitud tingimustel kasutada, kopeerida, uurida, muuta ja ise levitada. Kasutustingimused sõltuvad konkreetsest litsentsist, aga sageli on tasuta kasutamine lubatud ainult juhul, kui kasutajaks on haridusasutus või õpilane. Priivara lähtekood pruugib või ei pruugi olla avaldatud ning luba muudetud versioonide edasijagamiseks pruugib või ei pruugi olla antud. Seetõttu iseloomustatakse priivara ingliskeelses terminoloogias sõnaga gratis ehk tasuta ja mitte libre, ehk vaba.
Priivara on nimetatud ka vabavaraks, kuid see on eksitav, sest on asjatundmatule pilgule äravahetamiseni sarnane kitsama ja hoopis teises staatuses oleva terminiga vaba tarkvara. Lihtsuse mõttes võib priivara nimetada ka tasuta tarkvaraks.
Sõnakasutus
Priivara nimetamiseks ekslikult kasutatavat vabavara (samuti ka ingliskeelset freeware) võib kergesti segi ajada vaba tarkvaraga (FLOSS) ja keeleasjatundjad ei soovita nii sarnaseid nimetusi nii erinevate mõistete jaoks tarvitada. Liitsõna esimeses pooles olev mõiste vaba on ka priivara kirjeldamiseks sobimatu, kuna:
- Tasuta saadaval olemise märkimiseks kasutatakse eesti keeles pigem muid sõnu (nt prii: priipääse, priiküüt jne).
- Sõnal vabadus on ka sotsiaalne ja eetiline mõõde ning selle terminiga on korrektne siduda just ja ainult vaba tarkvara (FLOSS).
Freeware ja FLOSS'i samastamisel toimuv eksitus on väga põhimõtteline. Esiteks võib vaba tarkvara erinevalt priivarast tasuta kasutada tõesti igaüks, piiranguid organisatsioonides, äriettevõtetes jms kasutamiseks ei seata. Priivara hulgas leidub muidugi ka erandeid, kuid litsentsitingimustes esineb nt organisatsioonides mitte kasutamise tingimus väga sageli. Teiseks on aga vaba tarkvara puhul vabadust mõeldud märksa sügavamalt kui priivara puhul. Vabatarkvara litsentsid seavad eesmärgiks tarkvara vaba arengu ja levitamise pannes rõhu ka tarkvaraarenduse sotsiaalsele ja eetilisele mõõtmele, mistõttu vaba tarkvara puudutav ühiskondlik algatus/liikumine koos oma põhimõtetega on priivarast ja sellega seotud veebisaitidest/ettevõtetest täiesti eraldiseisev.
Seega tuleks freeware vastetena kasutada "priivara" ja "tasuta tarkvara", free software (FLOSS) vastetena aga "vaba tarkvara" või "vabatarkvara". "Vabavara" kasutamine FLOSS'i vastena võiks esialgu piirduda turvalise kontekstiga, kus on mõisted väga selgelt defineeritud või pole vaja karta segiajamist priivara vananenud nimetusega mõnel muul põhjusel.
Neid termineid soovitab samamoodi eristada ka terminoloog Heikki Vallaste oma e-teatmikus. Hanson/Tavasti sõnastiku soovitused on vananenud ja Liikane/Kesa sõnastik on nende terminite koha pealt puudulik.
Õigekeelsussõnaraamatu (2006) pakutav "vabavara" määratlus "tasuta tarkvara" on küll tehniliselt korrektne, kuid infotenoloogia konteksti jaoks ebatäpne/ebapiisav, sest jätab rõhutamata selle, et tõeline "vaba tarkvara" on mitte ainult tasuta, vaid on ka vabalt levitatav, täiendatav jne.
Freeware (sõna, mille eeskujuks on ka eesti keeles eksitavalt kasutatav vabavara) on ka Vaba Tarkvara Sihtasutuse (Free Software Foundation, FSF) segadusttekitavate sõnade nimekirjas.
Mõned väljatoodud litsentsipiirangud
Tuntumate priivara toodete litsentsid keelavad selle tarkvara organisatsioonides kasutamise (sh ärides, mittetulundusühingutes, õppe-eesmärkideks jne), piirates kasutuseesmärgid vaid kodusteks või isiklikeks.
Isikliku eesmärgi klausel litsentsis võib kasutuse piiri ähmastada, põhjustades küsimusi, et kas niisugust tarkvara võib kontoris kasutada või mitte. Sellistel puhkudel on soovituslikud järgmised olukorrad:
- Sellist tarkvara ei tohiks näiteks kontoris hoida, sõltumata sellest, kas see on arvutis või välisel andmekandjal (laserplaadi või ketta peal). Kui tegemist on sülearvutiga, peab selle omanik olema eraisik ja mitte organisatsioon.
- Kodustes tingimustes kasutamine on üldiselt lubatud. Võimalik, et isikliku eesmärgi klausel näeb ette olukorda, kus tarkvara võib paigaldada organisatsioonile kuuluvale tööarvutile, mis asub kodus või organisatsioonile kuuluvale sülearvutile, mida kasutatakse valdavalt kontoriväliselt ning mida kontoris ei hoita. Arvuti tagasiminekul kontorile (näiteks leiab töötaja uue töökoha) tuleks niisugune tarkvara eemaldada.
