Lähtekoodi pakk

Lähtekoodi pakk (tarball, source distribution package jne) on distrote üldistele standarditele vastavalt vormistatud iseseisev lähtekoodi üksus. Lähtekoodi pakk sisaldab enamasti kompileerimisjuhiseid, muudatuste logi, autorite nimekirja ja vaba tarkvara puhul kindlasti märkusi lähtekoodi joaks kasutatud litsentside kohta. Enamasti nõuavad distrod vaidluste vältimiseks, et ka lähtekoodi iga faili päises oleks viide koodi litsentsile.

Juhiseid tarballide tegemiseks ja haldamiseks

• Tarballid peaksid olema saadaval soovitatavalt tar.bz2, tar.xz või tar.gz kujul. Kõigi nende sisu peab olema sama versiooni märgistuse korral identne. Soovitatavalt jääb juba avalikuks tehtud tarball täpselt samale URL-ile kättesaadavaks mõistlikult pikaks ajaks.
• Tarballi nimi peab olema unikaalne, koosnedes projekti nimest, versiooninumbrist ning pakkemeetodi laiendist, nt projekt-1.2.3.tar.xz
• Kui tarball on tehtud avalikult kättesaadavaks, siis tohi selle sisu enam muutuda. Distributsiooni jaoks tähendab kontrollsumma või suuruse muutus, et kräkkerid on faili muutnud ja midagi on pahasti.
• Hea kui ei muudeta nö vanade tarballide paiknemise alamkataloogi kuskile "old/" või "vanad/" alla. Tavaliselt on selle põhjuseks ülemkataloogi failide üleküllus, millisel juhul võiks ettenägelikult juba alguses paigutada eri projektide tarballid eraldi kataloogidesse ning vajadusel veel versiooni põhinumbrite järgi alamkataloogidesse. Hea näide: http://download.gnome.org/sources/gnome-shell/3.4 ja selle ülemkataloogid --- iga projekt (tarballi nime osa) on oma alamkataloogis ja eraldi peamise versiooni numbri järgi jaotatud, nii et distributsioonid saavad automaatselt versiooni järgi asukoha kätte (http://põhiaadress/sources/pakinimi/ver_major.ver_minor/pakinimi-ver_major.ver_minor.ver_micro.tar.xz)

Välislingid

• GNU projekti juhised tarballide tegemiseks