Paketihaldus

Linuxi programmid on enamasti kõik avatud lähtekoodiga ja erinevalt Windowsi programmidest sõltuvad nad suurel määral erinevatest teekidest. Windowsi programmid sisaldavad endas koodis üldjuhul palju erinevaid masinkoodis teeke, mis on lingitud programmikoodi sisse, mis omakorda viib selleni, et teegid võtavad programmides palju ruumi. Tüüpiline olukord on, et süsteemi on paigutatud mitmeid programme, millel kõigil on kaasas ühed ja samad teegid.

Linuxis on püütud seda asja parandada. Üldjuhul püütakse ikka ära kasutada teeke, mis juba süstemis olemas on või oma teeke pigem põhiprogrammist eraldi pakettidena levitada. Toimib nö teekide jagamine. Nii võitegi näha, et kui soovite paigaldada mõnda programmi, siis ta sõltub mitmetest muudest teistest programmidest või siis teekidest. Nii ongi loodud spetsiaalsed paketihaldurid, mis sisaldavad endas alati infot, mis paketid on üldse saadaval ja kust neid saab.

Kuigi paketihaldus tegeleb suurel määral programmiteekidega võivad pakettideks olla mistahes mõttekad infoühikud, sh pildid, video, fondid, dokumentatsioon jne.

NÄIDE TEEKIDE HALDUSEST: Ubuntu kasutab APT-i, mis omakorda kasutab DEB pakette. Nüüd kui soovite paigaldada näiteks programmi Troll APTi abil, siis esmalt ta kontrollib, kas ta leiab oma repositooriumist vastava nimega DEB paketi, siis vaatab ta, milliseid teeke ja teisi programme on selle programmil vaja ja kas ka need on kõik kas paigaldatud või siis taas repositooriumist saadaval. Kui jah, siis paigaldataksegi Teile programm Troll. Lisaks võite näha, et paigaldatakse ka mõningad teised programmid. Need ongi sõltuvused, mis vajalikud soovitud programmi korralikuks toimimiseks.