Varamu
Varamu (ladinapäraselt repositoorium, repo) on kõige lihtsamas tähenduses andmehoidla või andmepank. Tegu on siis Linuxi maailmas serveritega, milles on hoiul teatud andmed, nii tarkvara kui muud. Varamuid kasutavad erinevad pakihaldurid. Süsteemi poolt kasutatavad varamud on loetletud tarkvaraallikate nimekirjas.
Debiani varamutest Estobuntu projekti näitel
Näiteks soovite oma Debianile paigaldada pakki X ja te panete selle otsima. Siis otsitakse läbi kõik pakihaldurile tuntud varamud (andmehoidlad) ja vaadatakse, kas seal on otsitud paketti. Juhul, kui see leitakse kusagilt, siis on võimalik see sealt endale paigaldada.
Debiani repositoorium on süstematiseeritud pakettide hulk serveris või mõnel muul andmekandjal, mis sisaldab peale pakettide veel repositooriumi tööks vajalikke faile. Kui kasutaja lisab repositooriumi aadressi oma süsteemi repositooriumite kogusse (failis /etc/apt/sources.list), siis on kõik sealsete repositooriumite paketid kasutajale allalaetavad. On olemas nii võrgusiseseid, kui ka võrguväliseid repositooriume. Enamus repositooriume asuvad üldiselt distributsiooni serverites, kuid on ka CD ja DVD kujul repositooriume. Serveri põhiste repositooriumite eeliseks on kindlasti see, et need on alati kõige uuemad ning kättesaadavamad.
Repositoorium koosneb vähemalt ühest kaustast, mis sisaldab deb vormingus pakette ning kahte spetsiaalset faili: Packages.gz binaarfailide jaoks, ja Sources.gz lähtekoodide jaoks. Packages.gz sisaldab iga paketi nime, versiooni, suurust, kirjeldusi ning sõltuvusi. Kõik vastav informatsioon paketi kohta on ka nähtav paketihaldurite nagu näiteks aptitude poolt. Sources.gz sisaldab pakettide nimesid, versiooni, suurust, sõltuvusi, mis on vajalikud paketi ehitamiseks ning kirjeldusi. Repositooriumites võib olla ka veel fail Release, mis sisaldab infot repositooriumist.
Peale repositooriumi lisamist nimistusse (faili sources.list) ja käsu apt-get update käivitamist uuendatakse antud masinas kõik repositooriumi ning pakettide info. Korrektselt koostatud repositoorium võimaldab pakkuda pakette erinevatele distributsiooni versioonidele ning riistvara arhitektuurile (i386, amd64). Kasutaja ei pea riistavara arhitektuuridest teadma midagi, APT püüab leiab alati õiged paketid, vastavalt masina arhitektuurile ning vajadustele.
On olemas kahte tüüpi repositooriume: rohkem keerulised, kus kasutajal tuleb määrata ainult baas-asukoht, versioon ja komponent ning apt püüab ise paketid vastavalt süsteemi arhitektuurile, ning lihtsama ehitusega, kus kasutaja peab määrama täpse paketi asukoha. Esimest varianti on keerulisem luua, kuid kergem kasutada ja teist vastupidi. Suurte repositooriumite jaoks tuleb kasutada esimest varianti ja teist ainult pisemate, ühe arhitektuuri, repositooriumite puhul. Näiteks Estobuntu arendusperioodil on kasutusel repositooriumite lihtsam variant.
