Kettajagu ehk partitsioon on ketta osa, millele on määratud kindel suurus ning võib olla määratud ka otstarve, failisüsteemi tüüp jne. Üldiselt on igal kasutataval kettal (sh USB kettal) vähemalt üks partitsioon. Kui kettajaod on määramata (puudub kettajaotustabel ehk partitsioneerimistabel), siis süsteem enamasti ketast kasutada ei mõista. Kettajagude märkimine on vajalik selleks, et süsteem teaks, mis piires ja mida ta kettaga võib täpselt teha. Üldiselt pole tavakasutaja jaoks eriti oluline, mismoodi kettajaod märgistatud, sest see tehakse kasutaja eest ära taustal.
Kettajagude märkimise järel madalama taseme tegevus on kettajagude vormindamine ehk formaatimine. Kui kettajaod võib määrata ainult formaalselt ja ilma sellele paigutatavate andmete tüüpi määramata, siis vormindamisega antakse kettale kindel otstarve ning tehakse see kasutuskõlblikuks.
On olemas hulk juhiseid, kuidas on otstarbekam Linuxi tarvis ketast jaotada. Kettajagude määramine (partitsioneerimine) on olnud Linuxi paigaldamine üks traditsiooniline (ja algaja jaoks kaelamurdev) osa, kuid tänapäeval suudavad enamiku distrote paigaldussüsteemid sobiva jaotuse määrata automaatselt.