Millist töölauda valida
Sisukord
Mis on aknahaldur?
Mõiste all aknahaldur ja/või töölaud mõeldakse eelkõige erinevaid desktop süsteeme UNIX-i laadsetele süsteemidele. Aknahaldurid koosnevad peaaknast ja lisaks sellele erinevatest ikoonidest ja rakendustest. Eesmärgiks on võimaldada lihtsat graafilist kasutussüsteemi. Kui Windowsil on kõik kohe sisse ehitatud ja kohe alguses toimib kõik nii nagu peab, siis Linuxis (ja ka teistes nix-ilistes) toimub see natuke teistmoodi, seal saab ise iga kasutaja üldjuhul valida, millist aknahaldurit ta tahab kasutada. Seda just tänu Linuxi nn. legopõhisele ülesehitusele - igaüks võib kerneli ümber ehitada just endale meelepärase distributsiooni. Kas ta seda siis ka edasi levitab või ei, see on tema enda otsustada.
Kui vanadel Linuxi kasutajatel on juba teada, millist aknahaldurit oma masinale valida, siis uutele kasutajatele võib see alguses raskusi tekitada. Selleks praegune õpetus kirjutatud ongi, et lihtsustada natuke seda valikut.
Vaata ka
Milles seisnevad erinevused
Põhiolemuselt on erinevad aknahaldurid küll sarnased, kuid leidub siiski ka palju erinevusi.
Üheks peamiseks erinevuseks on kindlasti erinevate kaasasolevate rakendusprogrammide hulk ja valik. Seda eelkõige nende osas, mis on kohe paigaldamisel kaasas. Tänu oma ehitusele ei pea näiteks Gnomele mõeldud rakenduse kasutamiseks installeerima kogu Gnomet, vaid piisab paari vastava lisapaki paigaldamisest süsteemi ja antud rakendust saab eduliselt kasutada ka teiste aknahalduritega. Seega ole mõtet valikut teha kindlasti ainult selle tõttu, et sinu lemmikrakendus on välja töötatud teisele aknahaldurile. Enamustel paketipõhistel süsteemidel kontrollib paketihaldur juba ise, kas tal on olemas kõik vajalikud lisad rakenduse käivitamiseks ja kui ei ole, siis on võimalik ka puuduvad paketid kohe paigaldada. Kuigi teise aknahalduri jaoks mõeldud rakendused võivad näha välja erinevad põhihalduri omadest, saab need siiski väikese vaevaga muuta ühtivaks üldise kujundusega.
Järgnevaks peamiseks erinevuseks on kindlasti kasutamismugavus. Siin mängib paljuski rolli just arendajate hulk ja nende nägemus ideaalsest aknahaldurist. Mõni võtab aluseks Windowsi ja selle kasutajad, mõnele meeldib aga hoopis Mac OS X. See ongi peamiseks erinevuseks erinevate aknahaldurite juures, kuidas on lahendatud nende seadistamine, erinevate rakenduste ja lisavidinate käitumine. Ja see on ka peamine komistuskivi alati kasutajatele, kes soovivad Windowsit hüljata. Nad on tihti harjunud teistsuguste, varem kinnistunud seadistuste ja käitumistega ja see ehmatab nad tihti ära.
Viimaseks erinevuseks on kindlasti kiirus. Erinevate aknahaldurite kiirused erinevad suurel määral, seda eelkõige just nende "kellade ja vilede" tõttu. Mida aeg edasi, seda mugavamaks ja ilusamaks aknahaldurid muutuvad. Kuid kahjuks nõuab see ka kiiremat masinat.
GNOME vs KDE
Tegemist on hetkel kõige levinumate töökeskkondadega, mis on eri distrotes eri viisidel komplekteeritud kõige enam vajaminevate töövahenditega.
Näiteks, kui Gnome'is on CD/DVD-de kirjutamiseks kaasas vaikimisi programm nimega Brasero, siis KDEs täidab sama funktsiooni K3b jne. Mõningad programmid kattuvad, samuti on võimalik ühe töökeskkonna programme paigaldada ja kasutada ka teises. Programmid erinevad mõnevõrra oma kasutusloogikalt (n: erinevad kasutajadialoogid). Ilma nägemata ja katsumata on algajal siiski raske esimest valikut langetada. Seepärast väike spikker, mis ei pretendeeri lõplikule tõele, vaid koosneb minu tähelepanekutest:
- Kui Sulle meeldib töökeskkonda põhjalikult ümber häälestada, annab KDE selleks paremaid võimalusi.
- Gnome'i poolt rõhutatakse seevastu, et häälestusvalikute ärapeitmine lihtsuse ja kasutaja silmade mitte häirimise nimel teenib üldise kasutusmugavuse eesmärki.
- Mõned Gnome'i kasutajad ütlevad, et KDE on lihtsalt kole. Pean tunnistama, et KDE-l on olnud koledaid vaikestiile, kuid minu arvates on see ajalugu. Siiski, kui arvad, et ilu on häälestusvõimalustest olulisem, võib sobivam süsteem olla Gnome.
Pea meeles, et kui valid süsteemi, kus on töökeskkonnaks üks või teine, siis alati on võimalik paigaldada lisaks ka alternatiivne keskkond ja järele uurida, kas mitte teine parem pole.
Vaata ka
Estobuntu töölauad
Estobuntu pakub kolme töölaua varianti, mis on nimetatud standardseks, klassikaliseks ja kergekaaluliseks.
Standardne
See on valik, mis peaks vaikimisi võimalikult paljudele kasutajatele sobima. Estobuntu kasutab standardtöölauana oma emadistro Ubuntu vaikimisi töölauda, milleks 2011. aastast on Unity. Unity on tegelikult suuresti GNOME teekidel põhinev ja seetõttu on standardtöölauaga Estobuntu plaadil ka GNOME töölaud, kuid põhiline seadistamisvaev on suunatud Unity peale. Unity püüab olla lihtne ja mitte kasutaja silma lisavõimalustega häirida (kuid need on varjatult siiski olemas).
Kui sa ei tea, mida sa peaks valima, siis võta standardtöölaud.
Klassikaline
See on valik, mida on Estobuntu algusest peale soosinud hulk Estobuntu arendajaid ning on mugav ja mitmesuguste kohandusvõimalustega. Selleks on KDE. Üldiselt on KDE töölaua ülesehitus sarnane Windowsile (mistõttu seda soovitatakse sujuvaks üleminekuks), kuid on ka erinevusi vaikimisi seadetes, nt topeltklõps käitub harjumuspärasest teisiti.
Kui sa tahad oma töölauda suhteliselt sarnasena Windowsile ja soovid seda seejuures keskmisest rohkem seadistada, siis vali klassikaline töölaud.
Kergekaaluline
Hetkel on Estobuntu kergekaalulise töölauana kasutusel LXDE, mille ressursinõudlikkus peaks lubama seda pruukida ka vanematel masinatel. LXDE on võrdlemisi sarnane KDE-le ja vanematele Windowsi töölaudadele.
Kui su arvuti on juba üle poole tosina aasta vana, siis on just see töölaud mõeldud sinule.
Milline siis ikkagi?
Populaarseimad aknahaldurid on KDE, Gnome, Unity. Kuid samuti on olemas veel mitmeid lihtsamaid aknahaldureid nagu Fluxbox, Xfce, LXDE.
Järgnev ülevaade on küll vananenud, aga annab siiski mingi üldpildi aknahaldurite erinevustest. Värksema võrdluse leiab nt Wikipediast.
KDE
KDE-d loevad paljud varem Windowsit kasutanud kasutajatele kõige lihtsamaks töölauaks. Projektile pandi alus 1996. aasta oktoobris ja praeguseks hetkeks on jõutud juba versioonini 3.5. KDE-ga on kaasas väga palju erinevaid tarkvararakendusi, alustades kontoritööga ja lõpetades mängudega. Loomulikult ei ole need rakendused mõnes osas võrreldavad eraldi paigaldatavate programmidega, kuid enamus asju saab siiski ära teha. Samuti on kasutajatele tehtud võimalikult lihtsaks süsteemi administreerimine ja enda järgi muutmine. Netis on palju valmis tehtud erinevaid themesid ("teemasid", "skinne") KDE jaoks. Lisaks on olemas suhteliselt hästi toimiv rahvusvaheline kommuun, tänu millele on ka KDE-le lisatud paljude keelte toetus. Süsteemi puuduseks võib aga pidada tema suurt resurssinõudlikust.
KDE kohta erinevaid kuvatõmmiseid (ekraanipilte) võib vaadata KDE Desktop
Vaata ka
Gnome
Gnome on teine populaarsemaid aknahaldureid maailmas. Asutatud 1997. aasta augustis, ollakse nüüdseks jõudnud versioonini 2.14. Nagu KDE-gi, omab ka Gnome endas kohe piisavalt erinevaid rakendusi, kuid nende arendamisele ei pöörata nii suurt tähelepanu, vaid keskendutakse siiski rohkem kogu süsteemi arendamisele. Kuna Gnome juured algavad osaliselt RedHati juurest, siis eelistavad ka RedHati arendajad Gnome aknahaldurit rohkem, kui KDE-d ja ehitavad oma süsteeme rohkem Gnome suunitlusega üles.
Gnome omab süsteem samasuguseid seadistusvõimalusi nagu ka KDE, selles osas neil suurt vahet ei ole. Nagu ka KDE-l, on ka Gnomel olemas hea rahvusvaheline kommuun ja paljude keelte toetus. Samuti nõuab Gnome vähem süsteemi jõudlust, kui uus KDE ja sobib seoses sellega paremini natuke aeglasematele masinatele.
Vaata ka
Unity
Unity on Ubuntu poolt spetsiaalselt arendatud töölaud, mis peaks olema lihtne tavakasutajale ja võimas edasijõudnud kasutaja käes. See põhineb Gnome'i töölaual, kuid püüab seda teha eri töölaua ergonoomia printsiipe rakendades veelgi mugavamaks.
Paljudele kasutajatele ei meeldi Unity selle tõttu, et see erineb standardsest töölauasüsteemist, kus on eraldi töös olevate rakenduste näitamine (tegumiriba) ja rakenduste käivitamise menüüd. Unity püüab töölaualt kõik liigse eemaldada (nagu mitmeastmelised menüüd, milles peab edasi-tagasi rändama) ja teha kõik otse ligipääsetavaks. Ka on Unity loobunud traditsioonilistest aknamenüüdest, mille on asendanud globaalse menüüga ekraani ülaservas.
Vaata ka
Xfce
Xfce on alternatiiviks kahele populaarseimale aknahaldurile. Tegu on lihtsa ja vähe resurssi nõudva lahendusega. Projektile pandi alus 2000 aastal ja arendamine jätkub siiani. Praeguseks on juba olemas 40 keele tugi ja kasutajaskond laieneb. Erinevalt Gnomest ja KDE-st pole Xfce välja töötanud eraldi rakendusi kontoritööks, meiliklientideks. Tänu sellele on saavutatud kiirus ja süsteemi lihtsus. Tegu on ideaalse lahendusega just nõrgematele masinatele, kus KDE või Gnome liiga aeglaseks jäävad.
LXDE
LXDE on levinumatest kõige kergekaalulisem töölaud.
Vaata ka
Fluxbox
Fluxbox on kõigist eelnevatest vast kõige vähem resurssi nõudev aknahaldur üldse. Fluxbox põhineb Blackboxil, kuid on sellest palju edasi arendatud ja populaarsem. Ühe võimalusena on võimalik jooksutada ka KDE rakendusi. Süsteemil pole külge poogitud eriti palju erinevaid "kellasid ja vilesid", tänu sellele on ka väljanägemine hoopis harjumatu. Rohkem nagu tekstipõhine, kuid siiski graafiline. Erinevaid kuvatõmmiseid saate näha siit
TWM
Kõigist siiani kasutatavatest Linuxi aknahalduritest on twm vanimaid ning ka üks kõige vähenõudlikumaid aknahaldureid. TWM kujunes välja 1987-1989 aastatel ja sai X Window System vaikimisi aknahalduriks alates X11R4 väljalaskest. TWM-i kasutajaliides on teistest aknahalduritest erinev, kuid on konfiguratsioonifailide toimetamise läbi laialt seadistatav. TWM on hea kasutada näiteks siis, kui arvutis on nõrk keskprotsessor ja 32Mb RAM mälu või kui kasutaja on sunnitud kasutama graafilist programmi, mis võtab enamiku arvuti ressurssidest enda alla ning teistes aknahaldurites on niisugune programm aeglane (mõnedel juhtudel näiteks OpenOffice.org).
Võrdlustabel
Järgnevalt on toodud erinevate aknahalduritele soovituslikud nõuded arvutile, et oleks võimalik valida vastavalt masinale endale sobiv lahendus. Tegu on ainult soovitustega, sest kõik aknahaldurid on võimelised töötama ka nõrgematel masinatel. Näiteks ka see jutt on kirjutatud PII 500MHz ja 320MB RAM-i läptopil, kasutades KDE 3.4.1-te. Vahest süsteem küll natuke aeglane on, kuid elab täiesti üle.
Kasutajatele teadmiseks, et nõrga arvutiga ei ole võimalik ressursinõudlikke programme jooksutada. Arvutile, millel on vähem kui 64 Mb RAM mälu, Mozilla Firefox lehitseja ei kõlba, ehkki on lai valik teisi: Netscape 4.x, Opera 5.05, dillo, Lynx, Links/Elinks. 48 Mb RAM mälu puhul kõlbab Kazehakase.
| Aknahaldur | Soovituslik RAM | Soovituslik CPU |
| TWM | 32 Mb | 100 MHz (või pisut vähem) |
| Fluxbox/idesk | 48 MB | 100 Mhz |
| Xfce4 | 128 MB | 200Mhz |
| Gnome 1.x | 256 MB | 500Mhz |
| Gnome 2.x | 348 MB | 800Mhz |
| KDE 3.x | 512 MB | 1Ghz |
Kokkuvõtteks
Kui Linuxit hakatakse kasutama igapäevaselt ja ka masina resurssi on piisavalt, siis valida kas KDE või Gnome. Eelistama peaks valitud distributsiooni vaikimisi aknahaldurit, sest see on kõige paremini süsteemiga ühildatud. See lahendus kehtib ka nende kohta, kes esimest korda Linuxit avastavad. Kui on soov natuke nõrgemal masinal Linuxi üldist ehitust õppida, et saada aimu üldse UNIX-i laadsete süsteemide struktuurist, siis oleks parim lahendus Xfce, seda eelkõige oma lihtsuse ja kiiruse pärast. Kui aga tegu suhteliselt nõrga masinaga või pannakse püsti isiklik koduserver vms lahendus ja ei meeldi kaughaldus ja käsurida, siis on kõige sobilikum lahendus kindlasti Fluxbox. Muidugi on tegu ainult soovitustega ja kui keegi ikka tahab, võib ka P100 KDE peale suruda, kuid algajatele annaksin isiklikult just sellised näpunäited aknahalduri valimiseks, sest muud lahendused muutuvad kas liiga aeglaseks või jääb lihtsalt resursse hoopis üle.
Vaata ka
Välislingid
Autor:Spott spott[ät]spottraining.org
